|
Tõnu Grünberg kirjutab, milliseid teenuseid oleks Eesti turul võimalik pakkuda uutel mobiilsideoperaatoritel.
Viimasel ajal on meediat läbinud uudised kohe saabuvast neljandast GSM mobiilsideteenuse pakkujast.
Neljanda all on mõeldud Vertelson Halduse OÜ-d. Tegelikult on huvilisi veel, näiteks CityGSM, kes on valmistumas Radiolinjale ettemaksuteenuse pakkumiseks. Nimetada saaks veel teisigi – vähemalt EMT poole on pöördunud piiritaguseid teenusepakkujaid Eesti turule sisenemiseks. Ilmselt ühel päeval nad ka sisenevad.
Eestis on teenusepakkuja mõiste üsna tundmatu ning seetõttu üritangi natuke tausta avada ning anda aimu, mida tarbijail antud skeemide käivitumisest oodata on.
Mobiilsideteenuse pakkuja täismõiste on MVNO (Mobile Virtual Network Operator) – virtuaalne mobiilsidevõrgu operaator. MVNO põhiline erinevus „klassikalisest“ mobiilsidevõrgu operaatorist on see, et reeglina ei oma MVNO raadiovõrku tugijaamade ja mastide kujul. Neile ei ole eraldatud mobiilside sagedusi, vaid nad üürivad tugijaamade ressurssi kõneminutite kujul kas ühelt või mitmelt mobiilsideoperaatorilt.
Osta kokku ja müü edasi. Kõige lihtsam MVNO ärimudel on selline, kus mobiilsideoperaatorilt (doonoroperaatorilt) ostetakse kõneminuteid teatava allahindlusega ning siis müüakse lõpptarbijale neid õhukese marginaaliga edasi oma või kellegi teise brändinime all. Reeglina on sellise mudeli korral kliendile pakutavad hinnad soodsamad kui doonoroperaatori lõpptarbijahinnad ning teenindatakse odava ostujõuga tarbijasegmenti. Tihti jääb arvete esitamine ja lisaväärtusteenuste pakkumine endiselt doonoroperaatorile ning nende osas toimub MVNO-ga eraldi arveldamine.
Mudeli eeliseks doonorile on see, et keegi teine võtab tegeleda vähemtasuva segmendiga, kes ei lähe seetõttu võistlevate operaatorite juurde ning teatav kasumimarginaal võib siiski säilida. Selgeks miinuseks on aga paratamatu olukord, kus tekib niinimetatud “siseränne” – doonoroperaatori kliendid rändavad MVNO juurde, saades samaväärse leviala ja samad teenused, aga madalama hinnaga, mistõttu doonoroperaator kaotab oluliselt marginaalis. Sellise skeemi puhul MVNO-d küll argumenteerivad, et vastasel korral hinnatundlik klient võibolla lahkuks jäädavalt, mis võib kindlasti olla osade klientide puhul ka tõsi, kuid üldjuhul mitte.
Lihtsa mudeli näide on ka selline, kus MVNO kasutab mingeid tuntud kaubamärke – näiteks Kesko Soomes ja ICA Rootsis. Põhimõtteliselt iga kauplusekett, finantsteenuste osutaja või reisibüroo võiks ise toimida teatavat lihtsat tüüpi mobiilsideteenuste edasimüüjana.
Lisaväärtus tarbijale. Keerukam ja huvipakkuvam MVNO mudel, mis saab ilmselt järgmise – kolmanda generatsiooni mobiilsidevõrkude (3G) – operaatorite juures olema üsna tavaline, on selline, kus MVNO ei osta kokku pelgalt kõneminuteid (või tulevikus bitte) ja ei müü neid edasi odavama hinnaga, vaid pakub reaalset lisaväärtust.
Esimene võimalus, et saavutatakse oluline lisatav brändiväärtus, mobiilside kasutajate hulgas arvestatav subkultuur, millega on hakkama saanud näiteks legendaarne briti ettevõtja Richard Branson oma Virgin kaubamärgiga. Algselt oli Virgin edukas plaadifirma, aga peale ühisettevõtte Virgin Mobile loomist briti mobiilsideoperaatoriga One2One hakkas ka virtuaalne mobiilsidefirma edukalt tegutsema. Virgini kaubamärk on nüüdseks juba nii lennunduses kui mujal kanda kinnitanud. Lennunduses siiski ebaõnnestunult ning ka mobiilsides on Virgin alles hiljuti suutnud kasumit näidata. Virgin pakub ka unikaalseid lisateenuseid, aga need on elustiili tüüpi ja ei pretendeeri tehnoloogilisele üleolekule.
Teine tüüp lisaväärtuspakkumist on tõeliselt innovatiivsete tehnoloogiliste lisateenuste pakkumine, kusjuures baasteenuste hinna kallale tõenäoliselt ei mindagi. Tulevikunäitena võiks ette kujutada MVNO-d, kelle eristuv teenusteportfell sisaldaks näiteks hulgaliselt mobiilseid videoteenuseid. Videomaanist klient saaks läbi spetsiaaldisainiga mobiilterminaali juurdepääsu eraldi serveritele, kuhu ta saaks laadida reaalajas sündivaid mobiilseid videoklippe, neid siis mobiilselt monteerida ning siis vajalikus formaadis vajalikele adressaatidele edastada.
Võimalusi saab siin palju olema, samas näitab sektori kogemus, et mobiilsete lisaväärtusteenuste eest ei ole tarbijad nõus palju raha välja andma.
Äri huku piiril. Kui vaadelda MVNO-de käekäiku, siis väga palju on olnud pankrotte ning paljud elavad huku piiril. Põhjus on enamasti see, et nad ei ole suutnud tõotatud uue turusegmendi avastamist teostada ning ei ole tootnud oma doonoroperaatoritele ega ka iseendale piisavat lisaväärtust.
Edukamad on olnud need MVNO-d, kellel on otse omandussuhe mõne mobiilsideoperaatoriga või siis tõsine ja eksklusiivne partnerlussuhe, kus mõlemad osapooled usaldavad üksteist täielikult ning on ära jaganud teatavad kliendisegmendid, teatavate toodete arenduse ning turunduse jõupingutused.
Sellest mudelist eristub Skandinaavia suurim MVNO Sense Communications, kes Norras toimetab nii Telenori kui NetCom’i võrgus. Sellel aastal on nad kahjumist väljunud, kuid seda ennekõike kulude kontrolli kaudu kui hästi eristuvate teenuste või vastupandamatu brändiga.
Kokkuvõtvalt võib öelda et MVNO-d võivad Eestisse tuua lisaväärtust, aga kindel ei saa selles olla. Mõistagi on ka pelk hindade alanemine edu tarbijatele, aga ainuüksi selleks ei ole MVNO-sid vaja – mobiilsideoperaatorite vahel toimub niigi hinnasõda. Vaja oleks neid tegijaid, kes stimuleeriks kogu mobiilsideturgu kütkestavate brändide esitlemisega või löövate lisaväärtusteenuste loomisega.
Lisatud 27.8.02; 0:48:33 .
| 
TÕNU GRÜNBERG: Hõivamata nišid sideturul
